Mõningaid luuletusi...
VÕIB-OLLA ARMASTUS ON OOKEAN
Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.
Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.
Filosoof pildistab tõde
Nõnda kui fotograaf puud.
Puu-kui ta paistab-on tõde,
tõde mis varjutab muud.
Tõde on puu mille taha
vatju jääb varjatuim ilm-
mets kus kõik hää ja paha,
mida ei võtagi silm.
Läbi aasade aetakse karjad
Läbi aastate aetakse meid,
taga valmivad tarkuse marjad,
pole mahti maitseda neid.
Meie eendume eksperimendiks,
meie elu on pooleldi proov,
pole käreldust järel mis nendiks,
kas me katse on luhtunud või loov.
Taga tulevad kiitsakad karjad,
nemad söövad me järelt kõik marjad.
Ma polegi isa näinud
Ta elu aeg käis tööl,
ta hommikul vara väljus
ja koju jõudis keskööl.
Me lapsed magasime
ja kunagi teda ei näinud,
üks kord tema kõrget kuju
ma une seest olen näinud.