Ütlused...
„…Me erinesime ümbruskonnast keelelt ja kombeilt. See ahendas ja avardas maailma mõistmist ühelisi.“
„Külarahva seas elades paistis agronoomiastuudium loomupärasema harimisviisina, kui näiteks tegelemine keele ja kirjandusega. Nõnda jäid filoloogiaharrastused, mis ka hinge köitsid, sügavamaks südameasjaks, mitte avalikuks ettevõtmiseks.“
...“Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa-aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt.
[…] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. […] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. […] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule.“
... „On peaaegu võimatu kindlaks teha, kust on pärit inimese eluhoiak, kust on pärit tema liikumiste algtõuge. […] Esimesed vaated ja veendumused pärinevad kodust. […] Olin vanaemasse väga kiindunud. Vanaisalt õppisin hulga laule, mida ta laulis rauganagi, vahel tundide viisi, lävepakul või sängiveerel istudes.“
… „ On meeles need laulud, mida kodus lauldi, meeleolu, mis laulmisel valitses. Vanaisa laulis ühtmoodi, ema teistmoodi, suured külatüdrukud hoopis isemoodi. Minu luule algab neist lauludest. Tegelikult on iga kirjasõna kasvanud suusõnast, luule laulust, romaan ja jutustus pajatusest, jutupuhumisest, vestmisest. […] Muusika juures avanesid inimesed, nende hinged… […] Raamatuidki lugesin ma juba varakult mitte ainult lugude ja sündmuste pärast, vaid ka selle inimese pärast, kes nad kirjutas.“
… „Hubased olid õhtud, kui loeti valjusti mõnd raamatut ette. Luges isa, pärast luges onu, kes tuli sõjast.“
… „Väga suur rõõm oli kord algkooli nääripuul, kui pakki avades leidsin sellest raamatu. Oli Debora Vaarandi „Kohav rand“. Otsalõppeva rohelise tindiga oli isa kirjutanud uusaastasoovi. Kas ongi kunagi veel olnud nii suurt rõõmu raamatu saamisest?“
…“Isa suri enne, kui algas mu viies klass. Kuid juba enne seda oli ta mind nakatanud unistuste ja aadetega, mis temal enesel olid teostamata jäänud, kuid ilmselt väga olulised olnud. Tema mõtlemises oli teist stiili ja haaret, kui ülejäänud koduste omas või ka lähemate külameeste omas.“
… „Vahel võrdlen neid elulugusid, mis olen endast siia või sinna kirjutanud. Erinevused on suured. Iga kord kirjutan hoopis isemoodi loo. Ma ei tea, milline neist on kõige õigem ja täiuslikum. Ma kaldun juba arvama, et kogu mu elu, kogu mu kirjanikuelu kulubki selleks, et ikka uuesti ja uuesti proovida üles tähendada oma elulugu.“
“Sõnade vägi on kohutavalt suur, seepärast ma ei taha ka väga rääkida,”